Siseministri kokkuvõte läbirääkimistest

Nagu elus ikka, seisavad eraldi faktid ja retoorika.

Peaaegu poolteist kuud oli avalikkuse tähelepanu all nn päästjate koondamise teema.

Tegelikkuses küll käisid siseministri ning riigiteenistujate ja omavalitsustöötajate ametiühingu (ROTAL) vahel läbirääkimised kollektiivlepingu pikendamiseks politseiametnike ja päästjate alampalkade ning lisaks viimaste töötingimuste osas.

Mis meil siis läbirääkimiste alguseks oli? Ühelt poolt teadmine, et meil on 2010. aastal päästeameti personalikuludeks ligi 50 miljonit vähem kui 2009. aasta teisel poolel tehtud eelarve kohaselt. Meil on Eesti rahvas, kes vaatamata masule eeldab kvaliteetset päästeteenust ja seeläbi head riigi sisejulgeolekut (loe: enda turvalisust) ning meie kohustus on seda pakkuda.

 

Teisel pool on aga päästjate ametiühing oma usaldusisikutega, kes on võitlemas oma töötingimuste, tasu ja töökohtade säilimise eest. Sõltuvalt isikust ka revolutsiooniline meeleolu teadmisega, et vähem kui 100% oma nõudmistest realiseerida on läbikukkumine. Kindlasti ka usaldusisikute omavaheline konkurents ja läbirääkimistel osalemise erinev kogemus. Üks isikliku initsiatiivi korras näljastreigi katse sinna vahele.

Tulemuseks on meil aga poolteist kuud kestnud läbirääkimiste tulemusel lepe, mille kohaselt ligi 1800 päästjat säilitavad oma töötasu 2009. aasta teisel poolel kujunenud suuruses. Selle säilitavad muidugi ka päästeameti ülejäänud ligikaudu 800 töötajat ehk nn «kontor», mille sisu ikka tõlkes täitsa kaduma läks. Selle kõige saavutamisele aitas muidugi kaasa riigikogu-poolne abi 15 lisamiljoni näol.

Päästjad ja «kontor»

 

Selle kontori hulka arvati näiteks demineerijad, häirekeskuse telefoni 112 vastuvõtjad, ennetajad, kriisireguleerijad ning järelevalveinspektorid.

«Kontorist» veel niipalju, et näiteks alates 2008. aasta septembrist kuni selle aasta oktoobrini kontrollisid järelevalveinspektorid 1312 haridusasutuse hoonete seisukorda, kus oluliste rikkumisteta objekte leidus 38%, kuid leiti ka kool, millel puudus ainsamgi tulekustuti. Sotsiaal- ja tervishoiuasutuste hooneid jõuti üle vaadata 332.

Kindlasti on ennetustöö meetmed mõjunud. Olgu selleks kas järelevalve, laste hulgas korraldatavad kampaaniad, valmistatud õppefilmid või päästmisel ka ligi pool aastat kohustuslik olnud suitsuandur. Mis sest, et suitsuandur suitsu ei sukeldu. Kui vaadata nelja viimase aasta sama perioodi ehk 11. detsembri seisu, siis on meil tules hukkunute arv pidevalt vähenenud. 2006. aastal oli see arv 153, eelmisel aastal 86 ja tänavune näitaja on 55.

Mul on üks kurb asjaolu veel teatada. Me ei saa rääkida 1800 koolitatud mehest, kelle peale riik on ressurssi kulutanud ja neid õpetanud. Praegu on meil 513 päästeteenistujat, kelle kvalifikatsioon ei ole ametikohaga kooskõlas. Ligi 100 päästjal ei ole keskharidust. Kõige nirum on olukord meeskonnavanematega, kellest 80% ei vasta kehtivatele kutsenõuetele. Siin on kaks poolt, kindlasti ressursi puudus riigi poolt, teisalt aga inimeste valmisolek ennast kutsenõuetele vastavaks koolitada. Pärast 2008. aasta 1. märtsi tööle asunud peaksid neid nõudeid juba nüüd täitma.

Alates 1. jaanuarist on meil ametiühingu soovina kasutusel 24tunnine töövahetus. Päästeamet on lubanud uue graafiku puhul töötasu säilimise 2009. teisel poolel kujunenud tasemel. Väljasõidu valmidus peab säilima kogu vahetuse vältel. Kuna ületunde ei teki, siis pole põhjust rääkida ka täiendavatest vabadest päevadest. Nii õnnestub 2010. aastal tagada vähemalt kolme inimesega, nn elupäästevõimekusega väljasõit 64 komandos. Praegu on see arv 42. Tõsi, 22 komandos on selline võimekus praegu olemas, aga mitte aasta läbi. Sellise võimekuse tagamine oli ka üks põhjusi, miks me ei saanud lähtuda täiendavate palgata puhkepäevade rakendamisest palgaastmete säilimiseks.

Vabatahtlikkusest

Eestis on ligikaudu 70 vabatahtlikku tuletõrjekomandot, kes partneriks ja abiks riiklikule süsteemile. See ring peaks laienema ja nii sõlmitakse väiksemates kohtades, kus päästesündmuste arv väike ja igapäevane mehitatus 1–2 meest, kokkuleppeid, et riiklikud komandod ümber korraldada vabatahtlikeks.

Pikas perspektiivis oleme seadnud eesmärgi soodustada abikomandode loomist kõikides valdades. Riik jääb igas Eestimaa paigas alati reageerima, kuid kogukonnakeskne turvalisuse tagamine peab senisest veelgi enam arenema. 1. jaanuaril on meil 86 riiklikku komandot, mida toestamas aina kasvav vabatahtlike vägi.

Läbirääkimistel paistis silma südikas Lilleküla komando meeskonnavanem Ramon Ruotsi. Soovin peagi olla tema töövari 24tunnise vahetuse vältel. Omalt poolt pakun päevaplaanis ettenähtud õppeajal loengut sisejulgeoleku tervikvaatest, diskussiooni võimalusega muidugi.

Me käivitame politsei- ja piirivalveametit. Kolm täitsa erinevat organisatsiooni on üheks saamas. Ent väljakutseks on ka päästevaldkonna üheks saamine tema enda sees.

Kommentaarid

Uus kommentaar

Nimi	*
E-mail
Kommentaar
Sisesta pildil olev tekst