Logo
Navigatsioon




boxhead
box2head

Pildiraamat

        "LILLEKÜLA 80"

Päästja sõrmus


 

 

 

Kellel soovi võtku meiega ühendust.

Ilm Tallinnas

free counters

 

box2head

Kalender

E T K N R L P
12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31
kogu kuu täna
›  Ajalugu  
Vähenda teksti suurust Suurenda teksti Prindi Sisukaart
 

Lilleküla Tuletõrjekomando ajalugu alates 1932a.

                                         

Lilleküla komando eelkäijaks on Tallinna Kutselise Tuletõrjekomando II jaoskond. Uue komando rajamise mõttele tuldi 1929 a. , mil linnavalitsuse komisjon jõudis järeldusele, et senine linna ainus komando asukohaga Vene turul on liiga väikese arvuline ja nõrk isegi esimeseks väljasõiduks, rääkimata enamast. Olukorra parandamiseks tehti rida ettepanekuid. Üks peamiseid vajadusi oli suurendada komandot ning rajada kiiresti arenevasse linnaossa –Pelgulinna- uus jaoskond. Hoone asukoht soovitati valida Paldiski mnt. Raudtee viadukti lähedusse, nn. võtmepositsioonile, kust teed viivad otse Pelgulinna, Lillekülla ja Kassisaba puumajade piirkondadesse.

1930 a. Juulis alustati Tallinna Pelgulinna tuletõrje hoone ehitusega Paldiski maantee, Tulika tänava ja Mooni tänava vahelisele alale. Komando hoone ehitati Kundast toodud silikaattellistest.

Hoones hakkasid paiknema meeskonna valveruumid, autogaraažid ja jaoskonna juhatajale (tolleaegne komandopealiku nimetus) planeeritud suurem korter kuni 68 ruutmeetrit, et kitsad korteriolud ei oleks sobiva juhataja leidmisel takistuseks. Hoones on ka harjutustorn ning suitsukamber.

 1931 a. Võeti täiendavalt ehituse eelarvesse 11 595 krooni. Tolleaegne Tallinna Tuletõrje Ühing jälgis kiivalt ehitus töid ja püüdis linnavalitsust mõjutada, et palgalise tuletõrje rakendamisega, linnas valitsevas majanduslikus kitsikuses ei ole otstarbe kohane. Pealegi väideti, et kahte tuletõrje komandot pole linnale tarviski, enamuse kustutus töödega saadakse hakkama oma jõududega. Ühtlasi aga oldi nõus Pelgulinna alalise meeskonna loomisel abiks olema, kui vaid linna valitsus uue hoone teisele korrale kuus väikest elukorterit ehitaks ja siis kogu maja Tallinna Tuletõrjeühingule üle annaks. Ent linna valitsuse Valgustuse –ja Vee muretsemise osakond lükkas tuletõrjeühingu ettepaneku tagasi, põhjendades otsust, et vabatahtlikele ei saa kutselistega sarnaseid kohustusi peale panna ega neid sarnase distsipliini alla paigutada nagu kutselisi. Siiski jäi parmpoolne boks esialgu Noorte Meeste VTÜ Chevrolet garaažiks.

 1932 a. Valmis linna arhitekt Herbert Johansoni projekti järgi uus, selle aja kohta väga moodne tuletõrje hoone. Dokumentides on kirjas, et Pelgulinna tuletõrjehoone ehituseks nähti linna eelarvesse erakorraliste kuludena ette 40 tuhat krooni. Ehitus projekti tehti uuendusi juurde, näiteks tuli ehitada garaazi tagaseina äärde keldrisse voolikute pesemise kanal koos 10 meetri pikkuse künaga, kus sai voolikuid puhtaks küürida ja üle vaadata. Et bensiini aurud ei tungiks garaažist teisele korrusele, peeti vajalikuks paigaldada laskumispostide lakke tuulutus avad.

 Tööd alustati 21. Juulil 1932 a. Esialgu 9 inimesega, jaoskonna juhataja, autojuht-vanemtõrjuja ja seitse tõrjujat. Juhataja sai palka 13000 marka kuus, pritsimees poole vähem, 6000 marka kuus. Pensioni kindlustus 60 –aastasel  25 aastase staažiga pritsimehel oli 55% kuupalgast.

 1932 a. septembriks oli II jaoskonna koosseisus juba 18 inimest: ülem ehk juhataja, vanem, 2 telefonisti, 2 autojuhti ja 12 tuletõrjujat. Töö käis kahes vahetuses, 24 tundi oldi valves ja 24 tundi vaba.

 Juhataja esmaseks ülesandeks oli juhtida jaoskonna tehnilist ja majandusliku tegevust. Ühtlasi oli ta Kutselise Tuletõrjekomando ülema asetäitja. Juhataja õlul oli ka meeskonna teoreetilise ja praktilise ettevalmistamise korraldamine. Kõik jaoskonna juhataja käsud ja korraldused olid töötajaile kohustuslikud. Kui mõni neist käskudest või korraldustestpolnud kodukorraga kooskõlas, võis peale sellise käsu täitmist esitada linnanõunikule protesti, kusjuures see tuli sisse anda Kutselise Tuletõrje komando ülema kaudu. Taoline kord välistas enamasti mõtetute kaebuste ja protestide esitamise.

Autojuht oli kohustatud tagama kiire väljasõidu tulekahjule ja seal vee andmise. Autode jooksva remondi eest lisatasusid ei makstud. Auto juhtide käsutuses olid paakauto Opel-Blitz ja pumba auto Benz–Gaggenau .

 1940a. Eesti Vabariik okupeeriti Nõukogude Liidu poolt. 1941 a. Moodustati Tallinna Kutselise Tuletõrjekomando II jaoskonna baasil Eesti NSV Siseasjade Rahvakomisariaadi (NKVD) Tuletõrje Osakonna alluvuses olev Tallinna Linna II Tuletõrjekomando. Kui punavõimud 1940 a. komando üle võtsid teenis seal 15 inimest. Alates 25 augustist 1940 a. oli koosseisus juba 44 meest.

 1941a. Eesti Vabariik okupeeriti Saksa Riigi poolt. Komando hakkas tegutsema Tallinna Kindralkomissariaadi Politsei-ja Omakaitse Valitsuse alluvuses Tallinna linnaomavalitsuse tuletõrjedivisjoni koosseisus.

 1944 a. Eesti Vabariik taas okupeeriti Nõukogude Liidu poolt.

 1945 a. Moodustati komando baasil Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (hiljem Siseministeerium) Tuletõrje Peavalitsuse 2. Iseseisev Sõjaväestatud Tuletõrje Üksus ehk 2. ISTÜ.

 1946 a. lõpetati Tallinna komandodes sõjaajaks kehtestatud „kasarmu olukord“ ja kahevahetuliselt teenistuselt mindi üle kolmevahetuselisele valve süsteemile.

 1968 a. likvideeriti ISTÜ-st relvad.

 1991 a. 1 aprillil 2. ISTÜ munitsipaliseeriti ning selle alusel moodustati Tallinna Tuletõrjeameti Lilleküla komando.

 

1993 a. oktoobris moodustati . Lilleküla tuletõrje komando töötajate baasil kiirabibrigaad, „ambulanci üksus“. Eelnevalt läbisid 7 teenistujat Tallinna Mustamäe kiirabihaiglas päästeteenistuse sanitaride kursused ning peale seda teenindasid valdavalt tuletõrje komando väljasõite.

2001 a. Nimetati Lilleküla komando ümber Tallinna Tuletõrje –ja Päästeameti Lilleküla Keskkomandoks ning selle koosseisu lülitati senise Mustamäe komando alusel moodustatud eraldipaiknev meeskond.

2005 a. Seoses Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti reorganiseerimisega läks Lilleküla Keskkomando Harjumaa Päästeteenistuse koosseisu.

2006 a.  märtsist alates seoses üle Eestilise päästesüsteemi reorganiseerimisega on Lilleküla Keskkomando Põhja-Eesti Päästekeskuse koosseisus. Komando uus nimetus on Lilleküla päästekomando ja Mustamäe päästekomando ei kuulu enam Lilleküla alluvusse

2012 a. 1 jaanuarist nimetati Lilleküla päästekomando Päästeameti Põhja päästekeskuse reageerimisbüroo Lääne-Harju päästepiirkonna Lilleküla päästekomandoks.

 

Koostas: Urmas Ojaste

 

 

 

Lilleküla pealikud läbi aegade

 

1

E. 

Brett

1933-1937

2

A.

Nurm

1937-1937

3

A.

Tammveer

1937-1944

4

P.

Ponimarjov

1945-1946

5

A.

Finjagin

1946-1947

6

H.

Miller

1947-1953

7

L.

Haljaste

1953-1954

8

E.

Ruuse

1955-1956

9

R.

Mägi

1957-1962

10

S.

Semjonov

1962-1975

11

M.

Riipulk

1975-1977

12

V.

Goronkov

1978-1980

13

R.

Viides

1980-1984

14

R.

Merilind

1984-1988

15

K.

Kaljula

1988-1992

16

U.

Klaassen

1992-1995

17

O.

Askileiskiri

1995-1996

18

M.

Haljaste

1997-200

19

L.

Lõiv

2000-2009

20

K.

Sirp

2009-2015

21

M.

Danilson

2015-2017

22

I.

Remmelga

2017-...

  

Lilleküla päästekomando esimese komandopeliku poja meenutused

Lilleküla päästekomando esimene pealik aastatel 1933-1937 oli Eugen Brett. Kuni kuupäevani 12.09.2012 puudus komandos teadmine sellest, kuidas oli elu selles hoones pea 80 aastat tagasi, kui eelpool mainitud kuupäeva helises komando uksekell ja ukse taga seisis üks eakas härrasmees, kes tutvustas end, öeldes, et on Arne Laudna, Lilleküla päästekomando esimese komando pealiku poeg. Otsus tulla komandosse sündis tänu ajalehest loetud ja TV uudistesaates nähtud uudislõikudele, mis kajastasid komando 80. aastapäeva tegemisi.  
Tema isa perekonnanimi oli olnud Brett, mille asemel sai 1936. aastal toimunud nimede eestistamise tulemusena uueks nimeks Laudna.

Arne Laudna meenutab:

“Tihti olen Lilleküla komandost mööda sõitnud ja mõelnud, et tuleks sealt läbi astuda ning meenutada siin elatud aastaid. Olen tänulik iseendale, et ma selle tee ette võtsin ja tänulik komando töötajatele, kes mind lahkelt hoonesse sisse lasid. Tore on meenutada aegu, kui olin väike poiss, kel septembris täitus 81 eluaastat.

Mul on muidugi vähe meeles, kuid siiski meenub, et olin 1933. aastal kaheaastane, kui tulime koos isa ja emaga sellesse hoonesse elama ja elasime siin kuni 1937. aastani. Enne seda lõpetas isa Saksamaal Magdeburgis kõrgema tuletõrje-tehnilise kooli.

Kogu komandohoone alumine tiib (kesklinna poolne) oli meie perekonna kasutada: esimene ruum oli isa töökabinet, siis tuli elutuba ja kõige tagumine oli magamistuba. Maja ees oli mul mänguplats, kus mängisin tuletõrjeautodega tulekahjudele sõitmist ja tulekahjude kustutamist. Meie pereelu aitas korrastada teenija, kelle kohustuseks oli aidata valmistada toitu, koristada ja minu järele vaadata.

Komando igapäevaelust meenub, et hommikuti toimus valvevahtkonna ülesrivistus, kus pealik, minu isa, andis edasi oma juhised valves olevale meeskonnale. Üleüldse oli komandos tunda, õigemini oli au sees nn. saksa täpsus.

Kui meeskond sõitis väljakutsele, siis oli tihti nendega kaasas ka komandopealik. Sageli analüüsiti hommikusel rivistusel lühidalt tuletõrjujate tegutsemist sündmuskohtadel: mis võiks teisiti olla ning millele pöörata tähelepanu kustutamise ajal.

Isa toonitas alati komando meestega suheldes, kuidas käituda ja leida loogilisi lahendeid, et päästa inimeste vara ja hoida inimesi turvaliselt ja ohutult erinevates olukordades.

1927. aastal kui isa õppis Saksamaal, tegelesid sealsed tuletõrjujad kõiksuguste päästeoperatsioonidega, mida siin Eestis peeti tol ajal uudseks ning millest polnud kuuldudki.

Oli üks episood, kus kalda varisemise tõttu olid tiiki kukkunud inimesed jäänud lõksu kalda tühimikku. Tänu uudsetele teadmistele õnnestus inimesed päästa kindlast surmast.

Komando tuletõrjujad suhtusid minusse heatahtlikult. Eks oma põhjus oli ka selles, et olin komandopealiku poeg aga nad näitasid mulle tuletõrjeautosid ja mind võeti harjutustele kaasa, kus mulle näidati tulekahju kustutamist. See kõik oli mulle väga huvipakkuv. Tihti einestasin koos valvemeestega nende ühise laua taga.

Mäletan, et ühel tulekahjul sai isa raskelt vigastada, kui seinast lahti tulnud kivi kukkus tema peale. Talle tehti mitu operatsiooni. Sellest kasvas mul huvi ja veendumus, et minust peab saama hea kirurg.

Aga elus nagu ikka läks teisiti. Isa lasi mulle viieaastaseks saamise puhul õmmelda tuletõrjevormi, mis ka pildil näha. Ta lootis väga minust kasvatada oma elukutse järgija tuletõrjetöös. Kas just pealikuks nagu tema oli, aga siiski tubliks ja kohusetundlikuks noormeheks, kes valiks tollajal austatud ameti, tuletõrje... Koolis käies juhtus mul aga õnnetus, milles õhupüssi kuuli rikošetist sai parem silm vigastada, mul tuli sellega leppida ning valisin loomaarsti elukutse.”

 

Arne Laudna 5-aastasena,
esimese komandopealiku poeg
Foto: Urmas Ojaste

Tekst:

Urmas Ojaste